Appi, milline käsitööblogi!

by

Appi, milline käsitööblogi!

Ma ei tea, kas peab põhjendama, miks ma tolle blogiga siin alustan. Pole ju kandvat vabandust, arvestades, kui ilusaid asju eesti naised ilmale vaadata on sättinud blogides, mida ma aastaid olen salamisi piilumas ja imetlemas käinud. Kui palju ja hästi nad oskavad, koovad ja heegeldavad, kirikindaid ja peent pitsi. Ja nüüd selline hakatis-blogi, tegijalt, kes ei ole ju üldsegi tegija. Aga ikkagi väga tahab teha. Neil harvadel ajahetkedel, mis selleks kasutada on.

Olen piisavalt aastaid elanud, et saada üle suurest ebakindlusest, mis kooliaastatel kasvama läks, seda tänu ebameeldivale käsitööõpetajale, kellele lünk minu perekondlikus käsitöötraditsioonis andis kahjuks põhjust halvustada ja tegemislusti hirmutada. Nimelt ei ole mul olnud õnne toetuda emale-vanaemale, kuna kumbki neist (väga ebaeestilikult) käsitööd ei harrastanud ega osanud. Koolis suurt meid ei õpetatud, rohkem kontolliti jõudlust, n.ö projekti edenemist. Mina jäin sellega alailma hätta, kuna esiteks ei olnud kelleltki murekohtades küsida, teiseks ei jõunud alati sammu pidada tüdrukutega, kellel kodus (avalik saladus vähemalt tol ajal) pikemad sokisääred ja kampsuniseljad ning ristpistes padjakatted kellegi abistava käe all kiiremini valmis said. Olin tihti hädas ja pusas oma asjadega. Ja nii jäigi tunne, et mina ei oska, et olen selline kohmakas.

80ndate koolikäsitöö

80ndate koolikäsitööst mul häid mälestusi ei ole

Nüüd on eneseusku kogunud piisavalt, et julgeda alustada uuesti. Kuid algajale kohaselt ei saa siin olema ilusate asjade näitamise päevaraamatut. Tahaksin kajastada mõtteid ja edasiminekut, mitte juba olemasolevate oskuste viimistletud presenteerimist. Viimasel juhul oleksin ehk alustanud toidublogiga, sest sel teemal pean end (mööndustega) vilunumaks. Aga mida see mulle annaks? Tähendada üles asju, mida ma juba aastaid tean ja teen. Kuigi eks arengumaad on ju siingi pika puuga. Ikkagi ei suudaks ma ennast ette kujutada ümber õhtusöögi kaameraga keerutamas, tegeledes jahtuva toidu butafeerimise ning näljaste pereliikmete eemaletõrjumisega.

vyrtikapp

Pilguheit korratusse köögikappi – minu edukamalt sissetöötatud kirg

Ei, alandlikult üritan siin hoopis näidata seda, mida ma veel hästi ei oska. Edasi anda tahtmist õppida piisavalt käsitöötehnikaid, et olla ühel kenal päeval suuteline ise midagi looma, mõttesilmas olevat tõlkima läbi käsitööliste oskuste käegakatsutavaks asjaks eneseks. Nii, nagu ma köögikunstis suudan juba mõnda aega toimetada ilma retseptis järge ajamata, luues edukalt ise, vastavalt oma maitsele ja kapis leiduvale, sooviks ühel päeval olla suuteline tegutsema ka käsitöökunstis.

Eks me näe, kuidas ma hakkama saan.