Otsad üles ja ahhoi

by

Otsad üles ja ahhoi

Hoolimata sellest, kui väike sai kudum või heegeldis, vähemalt kaks lõngaotsa – alguses ja lõpus – vajavad peale töö lõpetamist ikka peitmist ja kärpimist.

Olukord võib olla ka hullem, näiteks selline, millesse ma ennast pildiloleva triibuseelikuga mässinud olen. Sissepõimimist ootab tervelt 116 lõbusat lõngaotsa. Kaua olen seda tööd edasi lükanud. Nüüd on aga nii, et köögiõnnetuse süül katkise sõrmega kudumis-heegeldustöö eriti ei edene. Midagi nikerdama aga lihtsalt pean, ei oska ju üks näputööga harjunud naisterahvas muidu. Hing muutub rahutuks. Ei siis muud, kui nõel kätte ja lõngaotsi peitma.

Muidugi oleks olnud lihtne, kui triibuvärvid oleksid jooksnud rohkem üksteise lähedusse, nii et vahemaad oleksid võimaldanud lõngu lihtsalt kaasa vedada. Oleks aga on teadagi paha poiss. Pealegi on seelikul reaalgus mustri tõttu vägagi auguline, nii et lõngajooksud paistaksid väljaspoolt koledasti kätte ära.

Ega mul selle paljukirutud viimistlustöö vastu eriti midagi ei olegi. Seda võib ju võtta kui omamoodi utilitaarset tikkimistööd. Küll on alati pisike pabin sees, kas kõik saab ikka kindlalt kinnitatud, või hakkavad otsad mõne aja pärast välja vingerdama, leiavad tee avaliku poole peale ja rikuvad seal pildi ära. Eriti pabistan asjade pärast, mis perest välja liiguvad, kuna minu käsi siis neid turritavaid otsakesi enam korrale kutsuma ei ulatu.

Eesmärgiks on, et töö oleks kindlustatud, otsad võimalikult märkamatult sisse peidetud, samas nii, et kudum säilitaks põimimise kohalt oma elastsuse ja ei muutuks jäigaks. Olen aru saanud, et päris ainust ja õiget teguviisi siin ei ole. Igaüks toimetab oma harjumust ja kogemust mööda. Minu kogemus ütleb, et kõige kiiremini leiab tee välja kudumi serva põimitud lõngaots (v.a juhul, kui ta seal õmblusega seotud ei ole). Seega püüan lõnga tavaliselt koepinna sisse põimida.

Lõngaotsad

116 lõngaotsa

Minu lemmikviisid otsade peitmiseks lihtsal labasel pahupoolel on kas diagonaali mööda või siis siksakis. Kohe näitan kuidas. Mitte, et ma arvaks, et millegi uuega välja tulen, aga ehk on see mõnele kahtlejale julgustuseks, kuna tegu on tõesti päris pidavate kinnitustega. Seda enam, et kudumisraamatud nii titekaid tehnikaid reeglina eriti ei tutvusta.

Diagonaalis kinnitamine

Diagonaalis otsa sissepõimimine

Nõel läheb diagonaalis pahempidiste kaarekeste alt läbi…

diagonaal_2web

… ja siis kohe kõrvalsilmuste alt üles tagasi.

Diagonal weaving in ends

Siin on tagumine pool.

Diagonal weaving in ends

Ja siin välimine pool.

Siksakis kinnitamine

Zigzag weaving in ends

Nõel läheb kerge kaldega ülemise rea pahempidise kaarekese alt läbi …

Zigzag weaving in ends

… ja tuleb teisepoole kaldega alla tagasi …

Zigzag weaving in ends

… ja jälle kaldega üles … ja siis jälle alla…

Zigzag weaving in ends

… nii et lõngaots moodustab kumera siksaki.

Zigzag weaving in ends

Paremal pool on kõik taas korras.

Kui diagonaal meeldib mulle ülekõige, sest on nii lihtne, siis siksaki poolt võib öelda, et ta venib ülihästi koepinnaga kaasa. Tavaliselt torkan enne lõngaotsa äranaksamist veel ka kolmandas suunas paar pistet, siis on süda täiesti rahul.

Otsad kinnitatud

Koera saba paistab veel, muu on ületatud.

Vahest on hea ka sellist süvenemist mittenõudvat tööd teha.  Peaks nüüd intarsiat ka proovima, küll siis saaks jälle lõngapeitmist harjutada. Nüüd aga pöial pihku, et need triibud hargnema ei asu.