Lõpetamishäired

by

Lõpetamishäired

Lisaks neile, poolikutele, kuid aktiivses töös olevatele asjadele on mul seismas veel terve karbitäis lihtsalt uut indu ootavaid poolikuid tegemisi. Neid võib isegi süstematiseerida:

  • Viimistlust, kokkuõmblemist, nööpe või muud ilustamist ootavad tööd. Siit leiab kingitusteks mõeldud asju, mille kinkimistähtaeg veel ei pigista. Näiteks beebiasjad sõbrannade sündimata lastele. Kindlasti on siin ka hulk heegelmotiive, mida mulle väga valmistada meeldib, aga mille kokkulappimine tundub eriti vastumeelsena (põhjusel, et ma ei oska seda teha).
  • Asjad, mille tegemise hoog poolepealt otsa on lõppenud.  Näiteks poolikud sokipaarid, ootamas teise soki valmimist. Mõnikord lebavad mul siin ka suured parempidises  (vm rutiinses) koes kampsunitükid, mille kudumine mingil momendil lihtsalt talumatult igavaks on muutunud. Teatud eluhetkedel on aga selline kudumine jälle õnnistavalt närverahustav üles võtta ja lõpule viia.
Kast poolikute töödega

Kast poolikute töödega

  • Mõnikord on hoopis nii, et poolepealt hakkan kahtlema, kas tegu on ikka õige asjaga. Ei näe mingit põhjust viia lõpule koledat projekti. Sellisel juhul tuleb tunnistada esialgse  vaimustuse pimedust ja kogu kupatus halastamatult üles harutada. Nii ootavad siin harutamist ühed vikeldatud varrega sokid, mis mulle lihtsalt ei meeldi ja näputud kindad, mille muster ei paista lõnga pealt välja. On ka asju, mida teen vaid õppimise eesmärgil, mille tulemusega ma tegelikult rahul ei ole, aga millega hakkamasaamine on rõõm omaette. Need on minu puhul enamasti õmblustööd. Või mõne uue tehnika katsetamine.
  • Vead. Mõnikord avastad, et oled palmikut valesti keeranud või mõne muu rumaluse teinud alles siis, kui paras tükk tööst juba peale on kootud. Mul on komme selliste asjade peale ärrituda ja nad siia kasti visata. Vahest tulebki kõik mõneks ajaks kõrvale panna, et hiljem, kui närv rahulik, viga tööst võimalusel välja pusida. Tavaliselt ei ole ma aga paraku selline stoiline tagasiharutaja. Hoopis tõenäolisem on, et tõmban kogu töö halastamatult üles ja püüan selle kiiresti unustada. Õmblemisega on siinkohal veidi ärritavam lugu, kuna ülesharutatud õmblustööd ei õnnestu algsele “nagu midagi poleks juhtunud” kujule taandada. Ikka jäävad mingid untsuminekut meenutavad väljalõigatud tükid. Oleks mul lapigeeni, saaks neid ehk lapitööga vääristada. Aga mul ei ole. Ja ei tule.
  • Lapsed. Vähemalt minu väiksemad lapsed on halvanud määramata ajaks teatud tehnikate harrastamise. Mingi pärlitöö ei tuleks meie praeguses elukorralduses kõne allagi. Väikesed töntsakad agarad käekesed jõuavad kõikjale, uurima, veeretama, ümberajama, ära kaotama. Tegelikult käib siia ka õmblustöö. Töötav õmblusmasin ja väike laps samas toas on välistatud. Öösiti õmblemiseks on mu jõuvarud aga ammugi ammendunud. Ma tõesti imestan ja austan, madalama instinkina ka kadestan neid naisi, kes väikeste laste kõrvalt õmblemisega hakkama saavad.
Lapsekäsi

Lapsekäsi silmusemärkijat eemaldamas.