Mida Juhan ei õpi… seda Juhan ei oska

by

Mida Juhan ei õpi… seda Juhan ei oska

Minu ebakindlus on tõeliselt ärritav. Aasta tagasi lubasin endale, et annan järele lapsest peale sisemise mina poolt nõudlikult esitatud vajadusele midagi valmistada ja luua. Kogu elu olen seda vajadust päris edukalt tagasi tõrjunud veendes ennast, et ma ei oska, teised on paremad ja üleüldse pole selline isepusimine kuigi rentaabel.

Kooliajal tegin salajas igatsetud kunstiõppimise asemel kõvasti sporti. Spordis ju tulemus kohe arusaadav, kunst annab aga alati põhjust kahtlustele, et kas ma ikka oskan ja teen piisavalt hästi. Siiani pean kunstnikke ääretult enesekindlaks rahvaks, et kuidas neil on piisavalt mina oma andesse uskumaks.

Lapsepõlve kunstitegemise soov asendus teismeliseeas kunstiajaloolaseks saamise unistusega. Et nagu kindlam asi. Leidsin vanuselisest iseärasusest tingituna tee tollajal skandaalsesse pioneeride maja moekunsti ringi. See oli täpselt paras ja õige – kuni juhendaja amoraalse topless-päevitamise tõttu ametist vabastati ja ring mõneks ajaks ajalukku kirjutati.

Järgmisena tuli loogiline otsus ihaldatud disaini asemel minna ärijuhtimist õppima. Olid ju 90ndad ja business tundus hea laiapõhjaline valik. Eriti kuna endal värskeltloodud peres just ettevõtlus alustatud. Ning disaini ma poleks ju niikuinii õppima pääsenud. Loomulikult. Milleks proovidagi?

Lõpuks siis olin jõudnud eluga sinna, kus aastaid kontorites toolil istudes rabeletud ja sahmitud. Närve kulutatud asjadele, millel silmaganähtavat ja käegakatsutavat tulemust nagu ei olegi. Ainsaks tõeliselt hingelähedaseks tegemisväljundiks mõned õhtused kudumised ja harv vajaduspõhine illukas sirgeldamine. Praktilisel päevapealt otsustasin pöörata kannal sinnapoole, kuhu tegelikult juba ammu oleksin pidanud minema. Oleks on ju teadagi halb tegelane: oleks ma alguses kohe läinud õiget teed mööda, oleks ma ehk praeguseks juba enesekindel tegija. Võib-olla. Nüüd olen keskikka jõudnud roheline alustaja. Oma viga.

Igatahes pärast hüplemist erinevate käsitööliikide, -tehnikate ja tasemete vahel jõudsin otsusele alustada päris algusest. Et kui ei sea endale eelduseks oskuste olemasolu, ei saa ka ennast oskamatuse pärast pidevalt süüdistada ja taganema sundida.

Peale pikka otsimist ja kahtlemist omandasin Craftsy suure kevadise sooduspakkumise tuules lisaks tasuta kursustele ka portsu erinevate alade algajakursusi. Alustasin eneseväljenduseks vajalike tehnikate aeglast, kuid süsteemset omandamist. Kõlab uhkelt!

Otsus alustada uuesti päris algusest oli oh kui õige. Esiteks on juba tuntud käsitöövõtete läbikordamine igati nauditav. Nagu lasteraamatute lugemine, selline kerge ja hea. Teiseks on erinevad õpetajad ju igaüks omaette isiksused, kes esitavad ka elementaarseid asju endast lähtudes erinevalt. Ja kolmandaks, Craftsy on lihtsalt super hea meelelahtus.

Nii olen ma rõõmuga läbi töötanud paar kursust. Teinud märkmeid ja tähelepanekuid. Valminud on lihtsad tööd ja hulgaliselt proovikesi, lapikesi, tükikesi. Aasta alguses alustatud blogi on aga pea surnud, kuna aeg on läinud mujale. Ma ei tea, miks ma varem selle peale ei tulnud, et oma õppetöö siia blogisse kaasa tuua. On mul näiteks hulk pidevalt kadunud pabereid üleskirjutustega asjadest, mida kindlasti meeles üritan pidada. Evernote on täis klippe infost, mida arvan vajavat. Aga ülevaade kõige selle kohta on olematu.

KnitLabIncreasesDecreases1

Kudumist üleõppimas

DSC_2096

Heegeldamise algtõed korralikult vormistatuna

Panen siia tulevikus enda jaoks kirja kõik uue ja ammuunustatud vana. Häbenematult lihtsad asjad, mida soovin vundamendina silma all hoida. Ja nagu blogisse vaatajaid toonud otsingusõnad näitavad, võivad ka mõnele teisele õppijale ehk huvi pakkuda.

riiul

Vähemalt õppekirjandusega olen oma raamatuhulluse tänul mõnevõrra varustatud