Minu esimene kardigan

by

Minu esimene kardigan

Tegelikult ega ta mu päris esimene ei ole. Aga no nimi on selline My First Sweater. Ja ausalt öeldes ei ole ma neid täiskasvanud kampsuneid eriti vihtunud kah. Vestid on olnud ülekaalus – pole seda varrukate õmblemist. Seekord aga just tolle õmblemise pärast ma ta ette võtsin. Muidu on tegu ju üsnagi igava vammusega.

Mängus on taas see Craftsy. Oli suur tahtmine õppida, kuidas asjatundja sellise klassikalise kampsuni vormistamist juhendab. Eriti seda õmblemise osa. Nimelt on mul suur nõrkus justnimelt õmblustega kudumite suhtes. Jah, olen täiesti teadlik, et õmblusteta ja ringis on hästi popp kududa. Lisaks õmblemisvajaduse minimeerimisele on ju tunduvalt kiirem parempidist pinda lasta, kui pahempidist pusida. Aga no ei ole neil ringsetel seda ilusat istuvust, mida õmblused siiski paistavad toetavat.  Välja kipuvad senima sellised torus kootud sviitrid, sindrid. Ja selga ei sobi kah nii hästi sellisele veidi figuurikamale kogule. Nagu mulle näiteks. Nii oli ikka suur tahtmine seda oskusliku kokkuõmblemise tagamaad näha. Muidu olen siin oma mõistuse järgi kokku traageldanud ja pole tulemusega veel kordagi päris rahule jäänud.

cardi2

Et mida vanem eit, seda roosam …

Tegu on hästi õpikukampsuniga. Eks nad ta sellepärast valisid. Raglaanvarrukad, külgekootud krae ja nööbiliist. Ilma mustrita parempidine pind. Lihtsus ise. Lõnga nõudis sellist veidi jämedamat. Kasutasin Bergère de France lõnga Sport ja 4,5 vardaid.

raglaanext

Raglaaniõmblus väljast  …

raglaanint

… ja seestpoolt.

Tegelikult on õmblused kenamad ja ühtlasemad, kui pildil paistavad. Foto on ebatasasusi veidi võimendanud. Ja külje- ning varrukaõmblused on väljastpoolt silmale peaaegu peidus. Lõpuks ometi! Nii et iseendaga olen isegi rahul.

Sama ei saa kahjuks väita kõne all oleva  kursuse kohta. Esimest korda valmistas Craftsy pettumuse. Siiani on ka päris algajatele mõeldu olnud vägagi nauditav. Juhendajate isiksused on olnud säravad ja ka titekate algajate teemade ja tehnikate õppimise vahele on olnud peidetud piisavalt “pärle” ja detaile, mis minu jaoks hästi asja ette on läinud. Amy Rossi esimese kampsuni kursus oli aga tapvalt igav. Hästi, saan aru, et inimene, kes ikka üldse ühtegi riideeset teinud ei ole, tunneb ehk tuge kui kogu muster algusest lõpuni puust punaseks kootakse. Aga see oli ka kõik – ei ühtegi väikest tarkust või nippi, ei mingit särtsu. Lihtsalt puhas näpuga mööda kudumit käimine.

Nojah,  kokkuõmblemise juures tasus too kuiv ettemängimine ennast ehk ära. Aga muidu oli ikka piinavalt igav seda “linti” ka kudumise kõrvale ette mängida.

cardi1

Eks ta üks paras nohikukamps ole.